Kui selgeks õpitud amet ja töökoht enam huvitavad ei tundu, siis on aeg midagi ette võtta! - 17. lennu osaleja Vadim Samson kirjutab karjääripöördest ja saatusest

Õpetaja Vadim Samson

Kui selgeks õpitud amet ja töökoht enam huvitavad ei tundu ja tööl käib palgapäeva nimel poolautomaatne ja nüri tööülesannete rutiin, siis on aeg midagi ette võtta! Täpselt sellise otsuseni jõudsin mina, olles üle 20 aasta töötanud finantsvaldkonnas ja sellest viimased 9 aastat finantsjuhina. Mulle oli vaja ellu muutust ja jõudsin eelmise aasta alguses järeldusele, et tahan panustada justnimelt eesti keele õpetamisse ja seda enam, et eesti keele õpetajaid on venekeelsetes koolides väga vaja. Leian, et Eestis elades peaks riigikeelt oskama ja samuti annab eesti keele oskus noortele palju rohkem valikuvõimalusi eduka karjääri planeerimisel. Samuti on mu sees nii palju loovust ja mängulisust, mis tahtis minust välja hüpata ja tööalast rakendust leida, sest finantsvaldkonnas on kõik kindlate raamide ja seaduste sees.

 

Ma eriti saatusesse ei usu, aga olen märganud, et elu viib sind ikkagi mingil hetkel saatuse suunas. Olles ise üles kasvanud eesti emakeelega ja vene “isakeelega” peres, siis on mulle väga südamelähedane olnud eesti keele oskamine venelaste seas. Eks see oli ka mingil määral saatus, et mu ema mind eestikeelsesse kooli veel ENSV ajal surus, kuigi algne kokkulepe peres oli, et mu eesti nimega õde läheb eestikeelsesse kooli ja mina vene nimega venekeelsesse kooli. Nüüd tundubki mulle, et ma olen täiesti õiges kohas, sest saan õpilastele pakkuda oma segaperes kasvamise ja pika finantsvaldkonna töökogemusega sellist õpetaja vaatenurka, mida paljud teised ei suuda. Seetõttu olen koolis ka karjääriõpetuse õpetaja. Olen täie hingega “asja juures”, aga nii suur elumuutus pole muidugi olnud kerge. Pool aastat on kulunud selleks, et mul klassidega oleks parem koostöö kui see septembris oli. Mõnel nädalal on jälle tagasilöögid ja mõni tund seetõttu ka ebaõnnestub. Aga nagu keegi ütles, siis ilma pisarateta elu pole elamist väärt.

Ma usun, et õpilaste kaasamine ja nendest hoolimine on õpetaja ameti puhul ainuõige tee, et õpilased areneks ja ise juba koolis rohkem oma tulevikust mõtlema hakkaks.
— Vadim Samson

Septembris klassi ette minna oli üks ärevamaid hetki mu elus. Arvasin, et ma ei suuda oma  6. ja 8. klassi lapsi ohjata ja nad “söövad mu ära”, sest ma olen ise rahulik inimene ja venekeelses koolis on lastel ka rohkem temperamenti. Siiski (vene laste lemmiksõna kusjuures) tänu Noored Kooli ettevalmistuskoolitusele, praktikale Narva linnalaagris, suhtlemisele mentoriga/tuutoriga/ainedidaktikuga, ja eriti tänu teiste osalejatega suhtlemisele suutsin üle ootuste hästi hakkama saada ja mida aeg edasi, seda kindlamalt ma end tundnud olen. Vähenenud on mu hirm, et õpetaja peab olema klassi ees täiuslik ja ma tean, et ma ise õpin seda kõike veel. Õpin aga ma koos õpilastega, sest õpilastega koos loome me klassis sellise õhkkonna, mis toetab ühist avastamist ja põnevamat keeleõpet. Õpilased annavad väga vajalikku sisendit, et tunnid huvitavamaks teha ja tundidest ei puudu seetõttu vahel ka eestikeelsed lauamängud ja seltskonnamängud. Olen märganud, et mänguhimu aitab õpilastel tekitada huvi keeleõppe vastu ja see on venekeelses koolis väga vajalik, sest õppeaasta alguses oli nende suhtumine eesti keelde viisakalt väljendades vähem positiivne. Nüüd on mul tunne, et oleme klassis õigel teel, aga muidugi palju on veel minna ka.

Õpetaja Vadim Noored Kooli linnalaagris Narvas

Ma usun, et õpilaste kaasamine ja nendest hoolimine on õpetaja ameti puhul ainuõige tee, et õpilased areneks ja ise juba koolis rohkem oma tulevikust mõtlema hakkaks. See on nende edasise elu jaoks äärmiselt vajalik oskus ja ma tunnetasin seda kunagi ka enda peal, kui ma ise gümnaasiumi lõpetasin, sest keegi polnud mind täiskasvanu eluks ette valmistanud. Venekeelses koolis on selline kaasaegsem lähenemine aga kindlasti suurem väljakutse, sest on palju õpetajaid, kes on küll oma aines professionaalsed, aga õpetavad endiselt kindla käe ja kurja häälega ja loengu stiilis. Nt õpetajate toas kuulsin kaitsekõnet, et õpetajal on õigus käratada ja joonlauaga vastu lauda lüüa, sest muidu ei jää õpilased vait. Klassidest mööda jalutades olen karjumist kahjuks kuulnud ka. Olen ise õpilastega klassis korra hoidmist arutanud ja jõudsime koos järeldusele, et hirmu asemel toob edu ikkagi klassis sõlmitud kokkulepetest kinnipidamine ja sõbralikkus. Nüüd siis liigumegi koos selles suunas, et õpilastele hakkaks eesti keel rohkem meeldima, et neis tekiks rohkem julgust eesti keeles rääkida ja me toetaks üksteist sel teekonnal.

Ahjaa, unustasin veel lisada, et eelmise töökohaga võrreldes on õpetaja töö tunduvalt rõõmsam. Iga päev leian ma koolis hetki, millele hiljem mõeldes mul naeratus näole tuleb. Seetõttu võin julgelt seda ametit soovitada. Igav ei hakka 🙂.

Kärt Lehis