Kui me vigu ei tee, siis kuidas me õpime?- 17. lennu osaleja Karoliina Kreem kirjutab, mis inspireeris teda õpetajaks hakkama

 

Karoliina Kreem on Noored Kooli 17. lennu osaleja ning õpetab Keila Koolis inglise keelt.

Õpetaja Karoliina Kreem

Mõte õpetajaks saada, hakkas mu peas korduma pärast paari aastat, mil olin erinevate tööde ja tegevuste kaudu palju noortega kokku puutunud. Kõrva jäi kiusamine ja õpetajad, kes ei reageerinud kiusamisele. Noortel puudus ka julgus eksida, ja sellega kadus omakorda julgus proovida ja katsetada uusi asju.

Kuna olin just Inglismaalt tulnud, huvitas mind kõige rohkem inglise keele tund ja kuidas noortel seal läheb. Sain rohkelt mõtlemapanevaid vastuseid:

“Keegi naeris mu üle ja ma ei julge enam rääkida, sest hääldan sõnu valesti.”

“Ma ei saa tunnis asjadest aru ja ma ei julge küsida.”

“Õpetaja paneb mulle meelega halbu hindeid ja ei usu, et ma töid ise teen.”

Peale neid kogemusi hakkasin rohkem mõtlema õpetajaks õppimisele. Mõtlesin, kuidas saaks noortes taas äratada julguse? Kuidas neid panna proovima uusi asju ning neile näidata, et vigade tegemine on osa õppimisest ja sealjuures ka ülimalt vajalik? Kuidas neid motiveerida katsetama ja koos sellega endale põnevaid eesmärke seadma, mis tulevikus kaugele viiks? Nii nagu universumisse sai sõnum saadetud, jõudis 11. märtsil minuni Noored Kooli kandideerimisreklaam Facebookis, tähtajaga 19. märts.

Praeguseks hetkeks on koolitöö kestnud kuus nädalat. Olen juba palju ämbreid läbi kolistanud ja ebakompetentsuse tunne ületab igasugused kiiruspiirangud. Kuid on olnud ka õnnestumisi, tänu millele tunnen, et olen õiges kohas. Kuna mul oli juba idee, milline õpetaja ma olla tahan, siis koos Noored Kooli sületäie materjalide, meetodite ja abiga aitas see leida esimese jalgratta, millega sõitmist harjutama hakata.

Kohe kindlasti tahtsin, et minu klassis oleks “kohustuslik” vigade tegemine. Mõnes klassis oli selle kokkuleppe loomisel õpilastel suur hirm. Mitte mingil juhul ei tohi vigu teha, siis saab halbu hindeid ja kõik naeravad! Sain rääkida, miks on vigade tegemine elus oluline. Kui me vigu ei tee, siis kuidas me õpime? Õnneks oli eelnevalt juba kirja pandud kokkulepe “Me ei naera teiste vigade üle”. See aitas kaasa uue kokkuleppe loomisele - “It’s OK to make mistakes”. Praeguseks hetkeks on näha ja tunda, kuidas vigade tegemine hakkab tasapisi muutuma normiks. Õpilased ei taha enam maa alla vajuda ning pigem on motiveeritud kaasa mõtlema, kuidas viga õigeks parandada ning nad küsivad ka üksteiselt abi ja tahavad teisi aidata.

Kuna olen ise olnud algkoolist keskkoolini kiusamise ohver, siis on mul tugev soov ja tahe astuda kiusatavate eest välja ning kiusajate endaga vestelda.

Selle soovi sain kohe teisel nädalal proovile panna
— Karoliina Kreem

Teisel kohal on minu klassis turvalisus. Kuna olen ise olnud algkoolist keskkoolini kiusamise ohver, siis on mul tugev soov ja tahe astuda kiusatavate eest välja ning kiusajate endaga vestelda.

Õpetaja Karoliina Narva linnalaagris

Selle soovi sain kohe teisel nädalal proovile panna klassis, kus oli kiusamise ja norimise taust. Vist veidi ehmatasin õpilased ära, kuna nad ei oodanud, et ma üldse reageerin ja kui, siis mitte nii tugevalt. Tänu kooli toetustiimi sekkumisele, märkasime olukorda kiirelt ja saime selle lahendatud ning tänaseks on klassis sõbralikum keskkond. Eks väikeseid togimisi veel ikka toimub, kuid kontrollitumalt ning ei minda üle piiri.

Tunnen eriti suurt uhkust ühe viienda klassi üle, kus tekkis arutelu kokkulepete rikkumise tagajärgede üle. See oli üks mega ilus ideede välja käimine, argumenteerimine, seletused ja põhjendused ning lõpuks ka hääletus. Minu ainus roll tunnis oli õpilasi rahustada, kui vestlus liiga tuliseks läks ning lõpus veel mõne mõtte välja pakkumine. Kuna algselt arutelu all olnud kokkulepe kõigile ei sobinud ja eesmärk oli leida lahendus, millega kõik nõustuksid, sain välja aidata ideega, millest õpilased ise genereerisid variandi, mis meil nüüd kasutusele läheb.

Muidugi annab tunda fakt, et olen veidike liiga pehmo. Enesekehtestamine vajab veel harjutamist. Grammatika õpetamine on siiani maailma hirmsaim asi ning tunni ettevalmistamine on üks suur hunnik küsimärke. Vähemalt hindamise pool hakkab vaikselt selgeks saama. Samuti on klassis vahepeal käinud mingi väike goblin, kes ühe õpilase töölehe pihta pani. Meie hetke suurim müsteerium!