Mõtisklusi ebakorrapärasest hulktahukast ja ujuma õppimisest - 17. lennu osaleja Triinu Reedik mõtiskleb elust õpetajana

 

Õpetaja Triinu Reedik

Triinu Reedik on Noored Kooli 17. lennu osaleja ning õpetab Kehta Põhikoolis bioloogiat.

Õpetajaametil on palju tahke ja seda võib vaadelda erinevate nurkade alt. Suuremad ja silmatorkavamad tahud on seotud õpetaja ja õpilaste vahelise interaktsiooniga kogu selle värvikuses; koostöö tegemisega selle nimel, et teha võimalikult palju ja võimalikult hästi, aga samas võimalikult otstarbekalt; sellega, mis puudutab õppekavasid – nende järgimist, diferentseerimist, individualiseerimist, arendamist jne. Väiksemad, aga mitte ebaolulisemad tahud puudutavad kõike seda, mis on igapäevaselt meie ümber ja mis meie töö tegemist otseselt või pisut kaudsemalt mõjutavad, kuid mis ei ole meie töö põhifookuses. Näiteks poliitilised otsused või hariduse rahastamine mõjutavad tugevalt seda, kuidas me saame oma tööd teha, kuid see ei ole peamine, millele oma tööd tegev õpetaja klassi ees seistes mõtleb. Põhjus on üpris lihtne – sellisteks mõtisklusteks ei jätku tavapärasel kiiret sagimist täis tööpäeval lihtsalt aega.

Üks põnevamaid tahke, mille oma üürikese kogemuse pinnalt selles ametis avastanud olen, puudutab aga õpetajatöö sisu pisut teises võtmes. See on huvi õpetatava(te) aine(te) vastu. Üha suurenev uudishimu, mida õpilastele õpetada ja kuidas seda täpselt teha. Kui sügavuti minna, mida võtta ja mida jätta, milliseid meetodeid kasutada? See on täiesti omaette maailm, millesse võib lootusetult ära uppuda. Heas mõttes, aga siiski paljude teiste heade asjade arvelt. Luban endale siinkohal väikese tagasi- ja edasivaatava mõtiskluse.

Teadmine, et võiksin saada õpetajaks, küpses minu peas vaikselt ja pikkamööda, ammutades jõudu erinevatest kogemustest, mis minu ellu ühel moel või teisel sattunud on - umbes nagu rahuliku vooluga jõgi, mis teeb käänakuid siia-sinna, saades täiendust lisajõgedest, millega ühineda ning järjest suurema enesekindlusega edasi liikuda. Sel sügisel jõudis see jõgi lõpuks suudmesse ning minu ees avanes vaade lõputult avarale merele. Nüüdseks olen tubli kolmandiku õppeaastast kombanud eelpool mainitud ja mitmeid teisi õpetajaameti erinevaid tahke, sulistades selle avara mere ranniku lähedal vees, õppides palja jalatallaga märkama ja tunnetama erinevaid konarusi, astunud mõnele teravamale kivile, aga avastanud ka seda, kui kaunilt ja värviküllaselt sillerdab see vesi päikeselaikudes. Mõni tormisem laine on püüdnud mind jalust rabada, kuid see ei ole pannud käega lööma, vaid hoopis mõistma, et tahaksin osata paremini ujuda.

Õpetaja Triinu Narva linnalaagris

Need kolm kuud on minu ujumisoskust korduvalt proovile pannud. Olen aru saanud, et meeleheitlikult rapsides ja pinnal püsida üritades ma kaua vastu ei pea – lained tahavad vägisi üle pea käia ja jõud kipub raugema. Sellistel hetkedel on olnud taiplikkust pöörduda tagasi jõukohasesse sügavusse – sinna, kus varbad veel põhja ulatuvad. Aeg-ajalt olen julgenud pea vee alla pista ning avastanud, et kaugemal ja sügavamal laiub täiesti eriline, salapärane maailm, mis mu pilgu eest praegu veel paljuski varjatud on, kuid seda enam paelub kõiki mu meeli. Tean, et kalda lähedale sulistama jäädes ei saa ma kunagi osa nendest seiklustest, mis ootavad ees avamerel. Sestap teen jõudumööda, aga siiski järjepidevalt pingutusi, et saada vilunumaks vees liikumisel: õpin järjest uusi ja sujuvamaid tehnikaid ja loon nende põhjal endale kõige paremini omast ja sobivat stiili, timmin oskust sukelduda täpselt nii sügavale, et jõuaksin parasjagu õigeaegselt tagasi vee pinnale hingama, püüan tajuda erinevaid hoovuseid ning õppida nendega arvestama ning olema kannatlik, kui asjad ei lähe esimese korraga päris nii nagu olen plaaninud. Tean, et mul on veel väga palju õppida, enne kui minust võiks saada vilunud sukelduja, muuhulgas seda, kuidas teha seda turvaliselt ehk kooskõlas kõikide nõudmistega, eristades samas olulist ebaolulisest ning tõmmates tervislikku piiri töö ja isikliku elu vahele.

Iseenda kallal pusides ei jätku sageli aegagi selleks, et märgata, mis ümberringi toimub, ometi mõjutab see tuntavalt nii ujuma ja sukelduma õppimist kui ka hoovuseid, milles suunda leida. Kui üksikut merepõhja sattunud vee ja liivaterade poolt siledaks uhutud klaasikildu või vana laevavrakki, mille süvavee-elukad aja jooksul asustada on jõudnud, võib olla põnev uudistada, siis olukorras, kus merre satub liiga palju kraami, mida seal olema ei peaks, läheb nii algaja ujuja kui ka kogenud sukelduja elu oluliselt keerulisemaks (rääkimata selle mõjudest vee-elustikule). Ometi esitatakse nendele samadele ujujatele ja sukeldujatele sageli järjest kõrgemaid ootusi: ujuge kiiremini, sukelduge sügavamale, püüdke käepäraste vahenditega sooritada järjest keerukamaid operatsioone. Äkki saate hakkama ilma treeneri või varustuse turvalisuse eest vastutava tegelaseta? Rohkem aega selleks, et sukeldumisretki efektiivsemalt ja ohutumalt läbi viia me teile paraku ei paku ning ka hapnikuballoone on vaevu jaopärast…

Olen aru saanud, et meeleheitlikult rapsides ja pinnal püsida üritades ma kaua vastu ei pea – lained tahavad vägisi üle pea käia ja jõud kipub raugema. Sellistel hetkedel on olnud taiplikkust pöörduda tagasi jõukohasesse sügavusse – sinna, kus varbad veel põhja ulatuvad.
— Triinu Reedik

Minu ümber on piisavalt teisi pusijaid (kellest paljud on oluliselt kogenumad ja vilunumad kui mina), kellelt nõu küsida, treenereid, kes aitavad aru saada, milliste hoovustega tasub võidelda ja millistega mitte ning asendamatuid lähedasi, kes õigel hetkel natist kinni võtavad ja vee peale tagasi sikutavad, kui järjekordne sukeldumisretk liiga pikaks peaks venima. Olen nende nappide kuude jooksul avastanud nii mõndagi uut nii iseenda kui ka õpetajaameti kohta. Ma ei tea, kuhu see teekond välja viib, kuid kindlasti pakub see ka edaspidi võimalusi avastamiseks, arenguks ja endasse vaatamiseks. Eeldusel muidugi, et hapnikku jätkub.

 

* Tõe huvides olgu mainitud, et sukeldumisest ei tea ma tegelikult suurt midagi.