Päris muutused ühiskonnas saavadki alguse just klassiruumist - 17. lennu osaleja Kristi Sillart kirjutab, mis on tema esimese aasta ahhaa-hetked
Kristi Sillart on Noored Kooli 17. lennu osaleja ning õpetab Kuressaare Nooruse Koolis bioloogiat.
Noored Kooli osaleja Kristi Sillart
Õpetajaks saamine ei olnud kunagi minu lapsepõlve unistuste nimekirjas. Pigem kujutasin ette end kuritegusid lahendava politseinikuna, õiglust kaitsva advokaadina või maailma avastava diplomaadina. Kuid nagu osade lapsepõlveunelmatega ikka, jäid need unistused ajapikku tahaplaanile.
Kolme lapse ema ja aktiivse kogukonnaliikmena olen haridusmaailma tundma õppinud erinevate nurkade alt. Pere toetuse tähtsust laste haridusteel olen mõistnud nii enda lapsepõlves, lapsevanemana kui ka õpetajana. Pikaajaline osalemine hoolekogudes, volikogus ja mitmesugustes komisjonides on avardanud mu arusaama väliste jõudude olulisusest haridussüsteemis ning nende mõjust sisemisele heaolule. Sotsiaalteaduste magistrihariduse lõpetanuna hindan kõrgelt rohujuuretasandi teadmisi, mis on hariduse toimimisel fundamentaalse tähtsusega. Õpetajana olen veendumusel, et päris muutused ühiskonnas saavadki alguse just klassiruumist. Need kogemused koosmõjus on kinnitanud veelgi minu veendumust, et haridussüsteemi parendamiseks on hädavajalik mõista nii selle sisemisi protsesse kui ka väliste tegurite mõju.
Siin ma nüüd siis olen, aasta hiljem, kriit käes ja tahvel ees, jagamas teadmisi lastele, kelle silmis näen samasugust uudishimu, nagu kui ise veel koolipingis istusin ja kaugest tulevikust unistasin. Vaadates õpilaste säravaid silmi, olen aga üsna tihti endalt salamisi küsinud: kus ma küll kõik need aastad varem olin?
“Päris muutused ühiskonnas saavadki alguse just klassiruumist. Haridussüsteemi parandamiseks on hädavajalik mõista nii selle sisemisi protsesse kui ka väliste tegurite mõju.”
Õpetajana töötades mõistan selgelt, et meie amet on palju enamat kui pelgalt teadmiste jagamine. Eelkõige eeldab see inimeseks olemise kunsti ja oskust olla tõeliselt kohal nende jaoks, keda me õpetame ja kellele eeskuju näitame. Empaatia, kannatlikkus ja mõistmine – need on võtmesõnad, mis aitavad luua klassiruumis usaldusväärse ja toetava õhkkonna. See omakorda aitab luua keskkonna, kus õpilased tunnevad end turvaliselt, on julged küsimusi esitama ja oma mõtteid väljendama. See on usaldusruum, kus eksimine on õppimise loomulik osa, mitte aga midagi, mida peljata. Sellise keskkonna loomine pakub kindla aluse, millele toetudes saan hakata järk- järgult üles ehitama õpilaste akadeemilisi teadmisi.
Õpilaste arengu jälgimine, nende ahaa-hetkede tunnistamine ja teadmine, et olen osaline nende kasvamises, annab mulle jõudu, eriti neil päevadel, kui tunnen, et minu enda ressursid on kahanemas. Teadmine, et minu enda panus aitab päriselt kujundada tuleviku ühiskonda, on üks põhjuseid, miks ma leian endas jõudu ja tahtmist edasi püüelda. Samas, energiat andes ja jagades, tuleb ringiga omakorda tagasi tohutu hulk positiivsust, mis paneb mind taas särasilmil klassi ette astuma.
Õpetaja Kristi Sillart Noored Kooli Narva linnalaagris
Aga naastes lapsepõlveunistuste juurde, saan tõdeda, et need ei olegi minu praegusest tööst õpetajana tegelikult üldsegi nii kaugel. Võttes näiteks politseiniku valvsuse ja probleemide lahendamise oskuse, advokaadi õiglustunde ja argumenteerimisoskuse ning diplomaadi suhtlemisoskuse ja avatuse, siis leian, et kasutan neid omadusi iga päev õpetajana. Ma ei peata kurjategijaid ega vaidle kohtus, kuid ma lahendan konflikte ja õpetan lastele koostöö ning mõistmise tähtsust. Ja kuigi ma ei reisi kui diplomaat, toon ma oma teadmiste ja kogemuste kaudu maailma klassiruumi, laiendades seeläbi õpilaste arusaamu ja vaatenurki.
Õpetajaks olemine on juba praegu minu jaoks olnud üks eneseavastuse ja -realiseerimise teekond. Minu varasemad kogemused ja teadmised on andnud mulle ka tugeva aluspinna. Vastutasuks olen saanud rikkalikult uusi värvikirevaid kogemusi ja teadmisi, mida kindlasti saan juba kasutada laialdasemalt ühiskonnas.